Tasuja
Jaanusel oli aga kena hall täkk.
Nad tahtsid ratsutada rahulikult sammuga Prohveti-Pärdi koobani ja juttu puhuda. Aga Oodo ei
tahtnud oma hobusega sõita, tema tahtis saada hoopis parema hobuse Jaanuse oma.
Alguses oli Jaanus selle vastu, aga natukese aja pärast oli Oodo teda oma jonnimisega võitnud.
Kui nad olid juba tükk aega sammu sõitnud, ratsutas Oodo neist ette, ja kui ta hobune üle augu
hüppas, siis nägid Emmi ja Jaanus, et nüüd jookseb täkk ilma koormata, ehk ilma Oodota.
Kui noored sündmuspaiga juurde jõudsid, nägid nad, et Oodo lamab maas. Jaanus kuulas ta
südant, ja ütles, et ta on ainult minestanud. Jaan võttis ta sülle, ja nad hakkasid koos kahe
hobuse, Emmi ja Tarapitaga Prohveti-Pärdi poole kõndima.
Lõpuks jõudsid nad lõpp-paika ja Jaanus seletas lühidalt Prohveti-Pärdile, mis oli Oodoga
juhtunud.
Vanamees läks oma koopasse ja tõi sealt läbipaistva märjukesega täidetud klaasi, mille ta andis
annaabi.ee 
