E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
Prohveti-Pärdile seletas
ta
lühidalt, mis sündinud oli.
Vanamees katsus veidi junkru pead ja liikmeid, kadus siis koopasse ja tuli varsti tagasi,
käes läbipaistva märjukesega täidetud klaasike. Selle klaasikese suud hoidis ta Oodo nina ees.
Kui minestanud poisile märjukese hais ninasse oli tunginud, hakkas ta kõhe liigutama, tõmbas
korra sügavasti hinge ja lõi silmad lahti.
«Ta ärkab elusse!» karjatas Emmi ja haaras rõõmutuhinal kähe käega venna ümbert kinni.
«Oh sa pai Oodokene!»
Oodo vahtis laiul silmil veel pooluimaselt kõiki neid, kes tema ümber seisid, ajas enese
istukile ja näis järele mõtlevat.
«Ega sa palju häda saanud, kulla vennake?» kuulas Emmi osavõtlikult ja silitas .venna
põske.
Junkur vahtis imestades õe otsa ja pomises:
«Mis häda, millal rffa häda sain?»
«Kui . . . kui see rumal täkk su seljast maha viskas.»
«Eks ole häbi,» pilkas eremiit sõbralikult, «noor rüütel laseb enese maha visata ja unustab
35