Jürgen Rooste
Esimese
hooga meenuvad peale kõnealuse veel kolm K-M. Sinijärv, Elo Viiding ja Aare Pilv. Muu
hea ja parem on ikka veidi hilisemas eas valgust näinud. Tuleb tunnistada, et andekamatel on
nad ka stabiilsemad avaldamata aastate võrra. Ülitugev debüüt nõnda noorelt võib lati
psüühiliselt liiga kõrgele ajada. Suisa kahju, et luules pole (ei ole kunagi olnudki vist) õpipoisi
ja selli aega, mil rahulikult kirgastuda. Meil on üldse kõik hirmmõistuslik ning samas
enneaegne oodilaulmine (mina kah, näe, laulan). Pigem meeldib mulle budistlik leidmine,
küpsemine ja eneseteostus alateadvuse soppides või tunnetuse tasandil. Ma ei taha nüüd
öelda, et Jürgen Rooste pole suuteline arenema ega paremaks enam lähe, vaid kurb mõelda,
kui raskeks see tegelikult kujuneb. Kuis kriitikud raisakullidena kriiskaksid, kui Pegasos
komistama peaks...
annaabi.ee 
