Totalitaarsete riikide kunst
Selleks pidigi kujutama rassiliselt täiuslikke
inimesi ja toetuma väärikatele eeskujudele mineviku kunstis.
Vene kommunistid püüdsid oma võimu maskeerida humanistlike loosungitega. Kunsti
olemuseks kuulutati tegelikkuse tunnetamine ja eesmärgiks tõde. Igal ühiskondlikul klassil
olevat omad huvid, aga progressiivsel klassil langevat huvid kokku ajaloo arengusuunaga,
mistõttu progressiivsetele inimestele meeldib kunst, mis sisaldab tõde. Aga need inimesed,
kelle huvid onvastuolus ajaloo progressiga, kardavad tõde ja neile meeldib kunst, mis varjab
või moonutab tõde näiteks modernism. Selline ideoloogia lubas kuulutada 1920. aastate
avangardistid rektsionäärideks ja soosis 19. sajandi realismi jäljendavat kunsti. Nõukogude
kunsti ainuõigeks meetodiks kuulutati nn. sotsialistlik realism, mis pidi kujutama tegellikust
selle revolutsioonilises arengus, seega nõukogude propaganda vaimus. Kuigi sotsialistliku
realismi teooria pidas parimaks eeskujuks 19