Fortunato ei reede hirmutundest(poiss on küll julge kuid kardab oma isa väga) ka rumalusest mitte (kui küttide seersant teda üle kuulab, pareerib poiss väga hiilgavalt, vältides kõiki lõkse ja ähvardusi). Noore Falcone hukutab kirg teha äri ja tahtmine olla kõiges esimene. Nähes hõbeuuri millega seersant püüab teda ära osta, minetab ta korrapealt arukuse ja terve mõistuse. Lõpliku hoobi annab seersandi pilge: ,, Ja: aga sinu onupojal on juba kell...igatahes mitte küll nii ilus kui see...Ometigi on ta noorem kui sina.'' Mõte, et keegi on temast ette jõudnud on poisile talumatu ja ta annab kiusatusele järele. Uuri nägemine kutsus noormehele esile emotsioonide tormi: ,, Tema paljas rind kerkis raskelt, näis, et tal jab kohe hing kinni,''- just selliste sõnadega kirjeldati Merimee ajal romantilist kirge. Säravat uuri vaadates oleks Fortunato otsekui avastanud enda jaoks kodanliku maailma hiilguse
annaabi.ee 
