EESTI PEREKONNANIMED
Kolmas
peatükk käsitleb muutusi, mis perekonnanimed 19. sajandil läbi tegid ning neljas peatükk
tutvustab nimede eestistamise kampaaniat ja selle tulemusi.
Referaat põhineb peamiselt prof. Aadu Musta raamatul " Eestlaste perekonnaloo allikad",
Kristiine Kurro ja Karl Kurro artiklil " Perekonnanimede panekust Eestis" ja Kairit Henno
artiklil "Meie perekonnanimede ajaloost" ajakirjas Oma Keel.
1. Onomastika
Nimede uurimisega tegeleb teadusharu, mida nimetatakse onomastikaks. Onomastika ehk
nimeõpetus on leksikoloogia haru, mis käsitleb nimede struktuuri, algtähendust, päritolu ja
muutumist. Sama sõna tähistab ka mingi keele või piirkonna nimesid, nt eesti keele
onomastika, Saaremaa onomastika( Aadu Must, 2000: 39). Onomastika on tihedalt seotud
ajaloo ning genealoogiaga. Nimede uurimine muutus eriti populaarseks peale Teist
maailmasõda, mil asutati terve rida onomastikaga tegelevaid uurimisseltse, klubisid, ajakirju.