Eesti kirjandus eksiilis, paguluses
Kalju Lepik 1920-1999
Lepiku luules oli algusest lõpuni olemas rahvuslik ja laululine alge, hiljem hakkas ta selle kõrvalt
kirjutama modernistlikumat ja ekperimentaalsemat luulet.Lepiku debüütraamat on "Nägu
koduaknast" (1946),järgnes"Mängumees" (1948).Lepik saigi selajaltuntuksmängumehena,kes
eelarvamusteta kasutab uuema rahvalaulu stiili. Hiljem Lepiku laad muutub, teda jääb
iseloomustamaaktiivseltvõitlevhoiak.Luulekogus"Kerjusedtreppidel" onLepik jõudnud
modernistliku kirjutamisviisini. Vana stiili kõrvale lisandus moodne vabavärss. Luulekogus
"Kivimurd" pöördub ta regivärsipoeetika poole. 1960. aastate kogudes lisandub Lepiku luulesse
senisest lõikavamalt iroonia kodumaa okupeerijate aadressil ja pila kivistunud arusaamade suhtes,
mis levisid pagulaseestlaste seas. Lepik on alati poliitiline ja rahvuslik. Väga vähe on tal
traditsioonilisi looduspilte, rohkem armastusluulet, tema luules on tunda ühiskondlikku
annaabi.ee 
