Juhan Smuul
Ma kaua, üsna kaua seisin tummalt
ja kätes hoidsin kahte liivast kätt.
Augustipäikse kõrvetades kuumalt
siis lõpuks lapse jumalagajätt . . .
End koduvärav avas kindlas kaares
ja vanker veeres mööda kallakut.
Mull` õeke järel` heitis rõõmsalt naerdes
peotäie liiva, kuuma, kollakat.
Päev päevajärel möödunud on aasta.
Ja homme olla võiks kas kuul või gaas.
Kuid loodan, ükskõik kuidas surm ka laastaks,
sind näha ometi ma peatselt taas!
Kommentaar: See onarmas luuletus venna armastus õekese vastu ja suve rõõmsast
soojusest.
Mulle meeldib see luuletus, kuna see on nii armas ja mõtleva panev.
Tänavapilt
Nüüd tänav onhäälija liikumist täis.
Seal kostavad sammud ja tramm juba käib.
Kes tulevad vastu mis nendest sa tead?
Seal astuvad saatused kurjad ja head.
Pilk kisendab: Halasta! Ära mind löö!
Läks naine, kes üksikuks jäi sellel ööl.
Kaks poisikest lumises lahingus on.
Üks on neist Kutuzov, üks Napoleon.
annaabi.ee 
