E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
on. Vastake mulle nü ud ausa sõaga: kui mul iganes peaks korda minema preili Emiilia
süames enda vastu lahket tundmust äatada, kas siis arvaksite mind vä art olevat tema kõval
teed elusse ette võma?»
Vana rü utel jä seisma, vahtis tük aega nagu kohkunult noormehe otsa ja üles siis
vagusalt: «Te olete igapidi kena noormees ja teie silmist paistab aus mehemeel. Katsuge
õne. Äge lootke minult abi, aga on õn teiega, siis jumala nimel!»
«Ma täan, ma täan!» hü udis noormees rõ omutuhinal.
Kuulataja ukse taga jõdis häavaevalt kõvale hüata, k,ui uks lahti läs ja rü utel Kuuno
väja astus. Kui tema sammude kõin oli kojas vaikinud, tõtas ka kubjas kassisammul väja,
kuuldud uudist teistele kuulutama.
Vana rü utel aga kõdis toas paar korda edasi-tagasi, astus akna juurde, pükis käga
pikkamisi üe nä ja habeme ja vaatas mõtes väja.
«Pean ma rõ omustama, pean ma kurvastama?» «-pomises ta iseeneses. «Esimene on
mõstlikum . . . Noh, tulgu mis tuleb
annaabi.ee 
