E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
kaasaegne kriitika, mis mõelgi puhul ei olnud tema teoste suhtes objektiivne. Palju
paksu verd tekitas Bornhöe kodanlikes ringkondades enda vastu «Tallinna narridega».
Lõuks laks nä agutav kriitika selleni, et ües eduerakondliku «Postimehe» kaasandes
soovitatud kirjanikul «mitte tinti plätsutada», nagu ta sellest ise kirjutab. Bornhöe, kes
niisugustes küimustes oli muide eriti hell, käski selle «soovituse» jägi ega avaldanud
enam ütki teost. «Vaatan rõ omustades Eesti edu ja hoian tinti,» mägib ta irooniliselt
ües hilisemas kirjas.
Bornhöe talent oli mäksa suurem sellest, mis ta tegelikult eesti kirjanduses korda
saatis. Nagu ta ise mägib, on ta pistnud paberisse, mis päe tuli, «mitte ilma
vaimustuseta»; kõk oma tö od olevat ta kirjuta-nud «kerge vaevaga, aga raske meelega,
pilkamist ja põgamist ette näes», ja päast raamatute ilmumist tundnud ta end nendest
ammu üekasvanuna