E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
»
«Mis ei ole võmalik?»
«Et . . . et sä arase neiu süames süava Isa armastuse kõval veel teine tundmus maad
võks leida. Andke andeks, see tuli mul mõlematult keelele.»
«Ma nän, et olete eksituses,» naeratas vanamees. Isa armastus ei ole pime nagu noorte
inimeste kirg, vaid valvab lahtiste silmadega armsa lapse õne üe. Kui minu tüar oma
süame sunnil mehe valib, kes vä art on tema kõval teed elusse ette võma, siis ei seisa mina
selle vastu, vaid annan oma loa rõ omsal näl, ehk kül haleda süamega.»
«Ma täan teid süamest nende sõade eest. Teie tunnete mind, te teate, kui palju mul vara
on. Vastake mulle nü ud ausa sõaga: kui mul iganes peaks korda minema preili Emiilia
süames enda vastu lahket tundmust äatada, kas siis arvaksite mind vä art olevat tema kõval
teed elusse ette võma?»
Vana rü utel jä seisma, vahtis tük aega nagu kohkunult noormehe otsa ja üles siis
vagusalt: «Te olete igapidi kena noormees ja teie silmist paistab aus mehemeel
annaabi.ee 
