Friedebert Tuglase novell „Popi ja Huhuu“
väljendub Popi elamustes ja kujutlustes. Novell oma ebatavalise ainestiku ja miljööga ning
sümboolse sisuga on tähelepanemisväärne.
Kompositsioon on selge ja sirgjooneline, stiil lihtne ja täpne ning puhtakõlaline, laused ja lõiked on
kui mõõdetult ühepikkused. Vorm on sisuga saavutanud täieliku kooskõla.
„Toome h e l b e d” on venitatud jutustus väikesest tütarlapsest Leenist ja
tema omatunnete ärkamisest. Alul mängib Leeni nukkudega, siis juhtub
tunnistajaks vanema õe ja sulase armastusstseenile. See riisub ta rahu ja
paneb väikese südame iseäralikult tuksuma. Oma tärkava armastuse
juhib ta kohmakale ning filosoofilisele karjapoisile Vidrikule, kes aga ei
oska reageerida tütarlapse õrnusele. Teos tahab olla
lapsepsühholoogiline, kuid on siiski küsitav, kas väikese Leeni pähe
mahuvad kõik need mõtted, mis autor sinna on pannud. Novelli parimaks