Eesti Kirjanduse Ajalugu II
Hiljem arendab ta edasi oma luule meelismotiive, annab jõulist patriootilist lüürikat, poetiseerib eetiliselt ülimalt
vastutustundlikku inimest, elab tundlikus osavõtlikkuses läbi isiksust ja inimkonda ähvardavad ohud, avardab poeetilised
üldistused globaalsete mõõtmeteni. Uut kvaliteeti andes sulavad tema stiilis kokku varasemate arengujärkude tunnused.
Kujundi struktuur on avatud, küllane keelekasutus seob luuletervikuks traditsioonist pühitsetud leksika ja rohked
omatuletised, pildistki on kohati pillavalt rikas, kunsti mängufunktsioon ilmneb eriti kogus „Eluhelbed“. Sõnanappide
luuletustega kõrvuti esinevad suured assotsiatiivsed kompositsioonid, kus äärmuslikul juhul võivad piirid värsi ja lüürilise
proosa vahel kaotada tähenduse. Alveri andunult kunsti, inimsust ja elu teeniv luule on tähendusrikkamaid pärast Underit ja
levib jätkuvalt üle eesti keele piiride.