Giovanni Boccaccio Dekameron
kelle nimi oli Pasquino. Simona igatses teda väga, kuid ei julgenud minna kaugemale. Iga
värtnakeeru ajal tuletas ta meelde noormeest, kes villa kedrata tõi. Pasquino tahtis kindel
olla, et tema peremehe villa hästi kedrataks, pöördudes just Simona poole, nagu tuleks kõik
kangad kududa ainuüksi tema kedratud lõngast. Noormees muutus julgemaks paludes ja
neiu tundis lõbu, et teda palutakse ning kaotas palju omatavalisest argusest ja häbelikkusest,
kuni nad lõpuks ühiselt rõõmusid hakkasid maitsma. See meeldis mõlemaile väga, et nad
isegi ei oodanud teise kutset, vaid olid valmis ise esimesena teist kutsuma. Nende rõõm
jätkus päevast päeva ja leek nende südames aina kasvas. Pasquino tahtis Simona viia aeda,
kus neil oleks mugavam ja julgem koos viibida. Simona rääkis isale, et läheb pattusid andeks
paluma San Gallosse, kuid kutsus sõbranna Lagina ja läks aeda, kus oli Pasquino oma
annaabi.ee 
