need, kes suudavad tõusta liidriks. Tervis, haridus, võimekus, raha ja vara omamine seavad meile piirid, millist elu me saame elada. Oleneb meie isiksuslikest omadustest, kas me suudame neid varasid suunata endale kasuks või kahjuks. Oleneb saatuslikest kokkulangevustest, sõltub sellest, kuhu me läheme või kuhu me satume. Erinevates kampades, seltskondades, gruppides, riikides on paika pandud erinevad piirid. Need piirid võivad tunduda meile omastena, või ei suudagi me nendega kohaneda. Erinevates gruppides valitsevad erinevad tavad, käitumisnormid, kõnepruuk, riietus ja maailmavaade. Kuna inimese teadvus jääb alati maha tema olemisest, tulevad mõistmine ja sallivus alati tagapool. Erineva mõistmine ja vajadusel aitamine ei tule kergelt. Rikaste ja edukamate kõrge tagant ei näe alati vaeseid ja elus halvemini toimetulevaid. Kui mõnel pole kodugi mis piiritleks elamist
úamaanist ehk nõiast, kes võis oma erakordse hingejõuga mõjutada (nõiduda). Oli kujutlus ka vägevatest loomadest, keda austati inimeste esivanematena ja kelle hingi tuli lepitada nende tapmise puhul (nagu Põhja rahvaste karutapmise rituaalid). Keskne koht muistses usundis oli surnutekultusel. Surnute hauatagust elu kujuteldi jätkuvat samasugusena nagu maapeal. Et surnuid arvati olevat vallanud mingi kuri jõud, siis neid kardeti, aga lahkunud omastena ka armastati ja austati ning püüti lepitada ja nende heatahtlikkust pälvida hauapanustega või kalmule toitu tuues ja seal nendega koos süües või neid koju ühisele ohvrisöögile kutsudes (hingedeaeg). Alates II a.t. e.m.a. , kui läänemeresoome hõimud läksid rändkalastuselt ja jahinduselt üle aleviljelusele ja lõpuks põlispõldude harimisele, toimus muutus ka rahvausundeis ja kombeis. Tekkis arvukalt uusi usundilisi kujutelmi. Naaberhõimudelt laenati
võis oma erakordse hingejõuga mõjutada (nõiduda). Oli kujutlus ka vägevatest loomadest, keda austati inimeste esivanematena ja kelle hingi tuli lepitada nende tapmise puhul (nagu Põhja rahvaste karutapmise rituaalid). Keskne koht muistses usundis oli surnutekultusel. Surnute hauatagust elu kujuteldi jätkuvat samasugusena nagu maapeal. Et surnuid arvati olevat vallanud mingi kuri jõud, siis neid kardeti, aga lahkunud omastena ka armastati ja austati ning püüti lepitada ja nende heatahtlikkust pälvida hauapanustega või kalmule toitu tuues ja seal nendega koos süües või neid koju ühisele ohvrisöögile kutsudes (hingedeaeg). Alates II a.t. e.m.a. , kui läänemeresoome hõimud läksid rändkalastuselt ja jahinduselt üle aleviljelusele ja lõpuks põlispõldude harimisele, toimus muutus ka rahvausundeis ja kombeis. Tekkis arvukalt uusi usundilisi kujutelmi. Naaberhõimudelt laenati haldja (hooldaja)
annaabi.ee 
