Võõrandunud töö Karl Marxi arvates on inimene üks osa loodusest- tegutsev ja reaalsusesse lülitatud inimene, kes töö kaudu on ühiskondlik, sest just seda töö oma loomult on. Töö võõrandumine aga on kapitalistlikus ühiskonnas loomulik ning seda on võimalik kaotada vaid töö tulemust inimestelt võõrandava ühiskonna purustamisega. Marxi arvates on võõrandumine tööst täiesti võõras ja omane vaid klassideta ühiskonnas. Tööline muutub üha enam vaesemaks, mida rohkem rikkust ta toodab, mida rohkem kasvavad tema toodangu võimsus ja maht. Mida rohkem kaupu ta loob, seda odavamaks kaup muutub. Aina kasvav ja aina enam tarbiv ühiskond ise loob olukorra, mil orjastab end justkui kapitali võimusesse. Töö ei tooda ainult kaupu: ta toodab ka iseennast ja töölist kui kaupa.. Asi, mille inimese töö toodab või produkt, on vastandunud tööle ja on tootjast sõltumatu. Töö tegelikkuseks muutmine kui töölise väljalülitamine ...
Paljude riikide kriminaalsüsteem teeb vahet kuritegudel, mis on olemuslikult kuritegelikud (mala in se) ja kuritegudel, mis on küll ebaseaduslikud, kuid ei ole amoraalsed (mala prohibita). Võib teha samasuguse vaheteo, kuid küsimus nihkub sinna, kas kellelegi tehti kahju. Seda võib tõlgendada mitmeti, nt vandalismi võidakse vaadata vallatusena (isikud võivad ka kergelt korvata oma kahju); autovargust võib vaadelda omastamisena või kampatevahelist kaklust eratlina või huvitatud poolte eelneval kokkuleppel toimuva duellina, mis pole ühiskonna kui terviku asi. Ähmastub seos teo ja selle tagajärje vahel. Tehakse laiendav suhtumine kui nt on tegemist ainult ohustamisega, siis see ei vääri karistust; ka siin võib olla see, kui kannatanu on riik. KarS: suhtumine tegudesse, mis ei too kahju, on pehmem kuna neil on
annaabi.ee 
