Teater ja ühiskond: ühiskondlikud protsessid teatrielu mõjutajana
rahaliselt ots-otsaga hakkama saada, samuti ka Draamateater peab kannatama rahalisi
kahjusid ruumide ja esinemisaegade jagamisega. Venestuspoliitika on saanud oma alguse,
teatritel ei ole võimalus otsustamisel enam kaasa rääkida ning peab toimima ettekirjutuste
järgi. Minu arvates on sellega tehtud teatud mõttes lõpp ka ,,ehtsale" kunstile. Idee poolest
peaks kunst olema ideaalis vaba igasugustest piirangutest ning kulgema omasoodi, mööda
oma rada, mitte ettekirjutuste järgi. Samas ei saa ka päris öelda, et teater kui kunstivorm oleks
nüüd täielikult ära kadunud või et loomingus oleks täielik seisang olnud. Pigem on tegu kunsti
tugeva mõjutamisega, suunamisega sinna, kuhu ta teistes oludes ehk ei oleks kulgenud.
,,Võimumuutus avaldus eelkõige repertuaaris. Massiliselt tulvasid sisse nõukogude näidendid.
Kui kogu eelneval perioodil oli neid mängitud 25 (sealhulgas 18 esmalt Tallinna
annaabi.ee 
