E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
«Ma paugutan väava pihta ja teen niisugust käa, et abtiss ise ües äkab ja siis -- hoia oma
nahka!»
Käkjalg tegi kõe ävarduse tätmisega hakatust.
«Oota ometigi, pö orane!» taples vaht ja tõbas akna raksudes kinni.
Ligi pool tundi läs mö oda, enne kui riiv kõises ja kitsas jalgväav lahti tehti. Kaks
kloostri-sulast, mõematel kirved käs, võsid käkjala eneste keskele ja talutasid ta
üe õe, trepist ües ja pikast, pimedast vahekojast läi nunnade sö omasaali, mis
vahakü unaldega valgustatud oli. Siin istus abtiss Magdalena auliselt ja tõiselt kõgel
toolil; mõed nunnad seisid tema über. Sulased jäd aupaklikult ukse juurde seisma,
kuna käkjalg kummardades abtissi ette astus. Nunnad panid ilma suurema meelepahanduseta
täele, et käkjalg, kes lihtsat mõsasulase riiet kandis, kena noormees
uhke, peene näga ja suurte, süimustade silmadega oli. Abtiss silmitses teda teravasti
ja küis siis: «Oled sina minu õmehe sulane?»
annaabi.ee 
