Lapsega koos mängimise roll kaasaegses perekonnas
Sotsiokultuurne funktsioon on eriti tähtis, kuna mäng on oma olemuselt sotsiaalne nähtus, kus
laps tunneb ennast nii isiksusena kui ka kolletiivi liikmena. Mäng on lapsele
sotsialiseerumisvahend. S. Rubinstein uskus, et lapse mängu saab võrrelda ainult loovuse
võluga. Mäng soodustab lapse eneseteostust. Ta leiab oma füüsilise, emotsionaalse, sotsiaalse
väljenduse mängus. Ta moodustab oma ,,oma" komplekti: eneseväljenduse, enesekontrolli,
eneseteostuse, füüsilise isiku omarehabilitatsiooni (viidanud 2007).
Mäng on võimatu ilma suhtlemiseta. Mäng soodustab lõimumist suurte ja väikeste vahel,
aidates neil leida ühise keele. See on kollektiivse tegevuse algkuju, kus laps õpib kaaslastega
suhtlema, tegema mööndusi, kuulama sõpra, jätkama tema tegevust, aitama teda ning ka
allutama olemasolevaid eeskirju oma tahtele. Laps õpib mõistma ja austama teisi. Mängudes
võib kohata kaht suheteliiki. Üks nendest liikidest on võistlustüüpi suhe. See on suhe
annaabi.ee 
