Jahindus
Sisuliselt tähendas see õigust pidada ise jahti, rentida jahipidamise
võimalust (jahiõiguse kasutamise õigust) teistele, saades selle eest raha, või keelata
igasugune paugutamine maavaldusel sootuks. Niisugune kord on üldjoontes kehtinud tänini
mõnes riigis katkematult, siinmail pool sajandit kestnud sotsialismi põhjustatud pausiga.
(Randveer 2004)
Kui sotsialismiaeg üldse millekski hea oli, siis ilmselt jahiulukitele ja looduskaitsele.
Eeskätt sellepärast, et ei olnud omandiprobleemi. (Randveer 2004) Eesti Vabariigi
taastamisega tekkis korraks seadustes vaakum. Vanad seadused enam ei sobinud, uusi aga
veel polnud. Nii juhtus ka jahinduses. Uute maaomanike taotlused neile kuuluvat maad
jahinduslikult kasutada vajasid kiiresti õiguslikku alust. (Randveer 2004)
1994. aasta aprillis võeti vastu ,,Jahikorralduse seadus". Selle seaduse juures oli olulisim
see, et seoses maaeraomanduse taaskehtestamisega sätestati võimalus omal maal