Eesti kultuurilugu
ega nende abiga arvestanud. Protestantismi tulekuga hakkas 17. sajandist nende tähtsus pealegi
vähenema ning püsis mõnevõrra kauemini vaid maa äärealadel ja Lõuna-Eestis. Kirikukalendri
tähtpäevanimetused hõlbustasid teiste rahvaste kalendrikombestiku ülevõttu. Aegadel, mil meie
rahvuslik kuuluvus ja identiteet meile mingil põhjusel eriti oluline on ja rahvustunne tavalisest
tugevamini meeli köidab, on ikka ja jälle kerkinud idee eesti omakultuurist ning päris oma
tähtpäevadestki. Kuid püüded pidada teisejärguliseks laenulist ja kogu tavandikompleksist välja
eraldada n.ö oma muistne kalender jäävad väheviljakaks. Kui Lääne-Euroopa rahvastel on püha
Antonius sigade ja püha Katariina lammaste kaitsja, siis ei tule arvata, et näiteks tõnisepäev (17.
jaan.) kui seakasvatuse ja kadripäev (25. nov.) kui lambaõnnega seotud tähtpäev on vastava
kombestiku meile laenanud väljastpoolt.
annaabi.ee 
