NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU
repertuaaris esikohale üheülbaline didaktiline kaasaja-aineline näidend.
Algupärases näitekirjanduses sai ajastu fenomeniks August Jakobsoni
draamatoodang, mis toetus eeskätt kaht vastandlikku leeri esindavate
tüüpkujude teravale kokkupõrkele, panustades samas üsna tihti ka 1930. aastate
rahvatükkide faktuurile. Valitsev vulgaarsotsioloogiline tõlgendusmall tõrjus lavalt
koomika ja repertuaarist lääne klassika; rahvuslikku omaklassikat tabas nn.
ümberhindamise laine. Näiteks nõuti Tammsaare „Tõe ja õiguse” IV osa
dramatiseeringult ja lavastuselt „Pankrot” Draamateatris (lav. Andres Särev,
1950) kodanliku moraali laostava mõju näitamist jms. (Kivirähk 1994: 21–22),
põhimõtteliselt ei muutnud lavastaja aga midagi (Rummo 1996: 71) ja näitlejad
mängisid etenduste käigus ikkagi Tammsaare sõna ja mõtet. 1950. aastate keskel
annaabi.ee 
