"omakiirituse" - 1 õppematerjal

TŠERNOBÕL - SÕDA NÄHTAMATU VAENLASEGA

Aga elamistingimused olid head ning inimestega suhelda oli ka normaalne, viskasime nalja ja tuju oli üldiselt hea. Toit oli meil ka hea, kolm korda päevas, enamasti kartulipuder, munad ja konservid. Sõid palju ise tahtsid. Kaitseriietust meil midagi erilist ei olnud, marli lapi tõmbasime näo ette aga muud meile ei antud. Dosimeetreid ei olnud meil üldse. „Katusekassid“ pidid ikka iga päev mõõtma omakiirituse taset aga meil sellist asja polnud. Ära minek oli jama. Sain oma toosi kätte ja tulin tulema. Alguses bussiga ja siis rongiga. Eesti riik maksis alguses toetusraha seal käimise eest, mis oli väga väike summa aga enam ei maksa. Esimene aasta ei saanud üldse… siis sain 60 krooni ja siis võeti see ka ära ja nüüd neli aastat olen saanud toetust.“ (Kalju Jõgisuu. Intervjuu. Helisalvestis. Antsla, 02.veebruar 2013) 5.2 INTERVJUU: KALJU SÜLT „1