eesti-ungari postkontseptualistlik fotokunstnik, kelle teoste läbivaks jooneks on alates 2000. aastate teisest poolest olnud eesmärk redutseerida vaadeldav sotsiaalne struktuur võimalikult lakoonilise fotot ja pildiallkirja ühendava esitlusmudeli kujule. 2013. aastal esindas ta Eestit 55. rahvusvahelisel Veneetsia kunstibiennaalil projektiga „Ilmne paratamatus”, mille kuraator Adam Budak nimetas Dénesi kunstilisi omailmasid läbikukkumise ja düsfunktsionaalsuse kartograafiaks. Näitustel on Farkas esinenud juba alates 1998. aastast ja 2003. aastal kaitsnud magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemia fotograafiaosakonnas. Ta on pälvinud Eesti Kultuurkapitali preemia 2010. ja 2013. aastal, mil Eesti kunstiarreenil oli juba omaette kvaliteedimärgiks kujunenud tema saatetekstidega mustvalge analoogfotograafia, mis enamasti kujutas arhitektuurilisi pabermakette.
teine osapool võib samamoodi vastata (parempoolne skeem – LIIK 1 << LIIK 2) Puukonn annab oma mürgisusest teada erksa kollase-musta värvusega, see aga ei ole tema liigisisese kommunikatsiooni jaoks oluline (kasutavad hoopis teisi taju diapasoone, nt lähtuvad helidest), aga oluline liikidevahelises kommunikatsioonis (nt lindudele). Ahvidel eri viisid, et osutada lendavatele, roomavatele ja imetajatest kiskjatele. – Eeldab ühesuguseid omailmasid. Madudega kokku sattudes püüavad kõrgemale, puu või kivi otsa ronida, kotka puhul püüavad varjuda millegi taha või alla. Liigisiseselt omailmad pigem kattuvad ja liikidevaheliselt erinevad, aga see on natuke lihtsustatud, võib eksisteerida mõlemat tüüpi kommunikatsioonis tegelikult mõlemat tüüpi suhteid. Biotõlge – mingi teade tõlgitakse ühest omailmast teise. Eeldus: omailmad peavad olema küllalt sarnased. Nt eri liiki tihased suudavad üksteise
annaabi.ee 
