Giuseppe Verdi
Pingeküllane intriig,
konfliktsed karakterid, psühholoogiliselt plastilised monoloogid ja ansamblid, lavaline
dünaamika, tugevad kontrastid ning elamuste avar diapasoon kinnitavad küpse meistri kätt ja
kõrva. Ning kui tänapäeva ooperisõber teoses romantilisi tunderebestusi ja melodraama
sugemeid sedastada võib, jäävad kangelaste emotsioonid ometi veenvaks. Palju meeldivat pakub
14
olustikuintonatsiooniline ja rütmiküllane meloodika. Ehkki hääle osatähtsus on siingi
harjumuslikult primaarne ning orkestri ülesandeks jääb kõige olulise lakooniline rõhutamine ja
vokaalpartiides avaldamata mõtete lõpuni kõnelemine, kõlab ooperi sümfooniline kulg ometi
uudselt.
Kõige kirkama ja psühholoogiliselt kandvama kujutuse annab Verdi erilaadseist tundeist
vallatud ning pidevas emotsionaalses crescendo's lahendatud Rigolettole, kelle isiklik tragöödia