E. M. Remarque’i sõjaromaan „Läänerindel muutuseta“
invaliidistunud või vaimselt ning moraalselt muserdatud noort põlvkonda.. Raamat
kirjeldab sõda ühe 20-aastase nooruki silme läbi, kes ei ole veel ellu astunud, otse
koolipingist sõtta läinud ja kõik tema teadmised elust on järsku meeleheide, hirm ja surm.
Lisaks rusub peategelast igatsus rahu ja kodu järele, kuid kui ta mõneks ajaks koju pääseb,
ei oska ta seal enam kohastuda. Kõik, mis talle varem vähegi oluliseoli mõjunud, ei
tekitanud enam ainsatki emotsiooni, sõda oli võtnud kõik vaimse viimseni. Tema mõtted
olid sõja ja sõjakaaslaste juures. See kõik aga ei pane neid noori sõdureid tahtma surra,
nad väärtustavad elu rohkem kui midagi muud, kuid samas teab Paul, et nemad on
kadunud sugupõlv, mitte raudne noorsugu, nagu nende klassijuhataja neid oli nimetanud,
sest neist eespool on põlvkond, kes küll elavad üle sõja-aja, kuid kellel on juba perekond,