Eutanaasia
puhul on surm selle haiguse puhul vältimatu. Nüüdseks rakendataksegi
peaaegu kõikjal pakutud valikravimist. Ravimiseks valimata lastel lastakse
surra - loomulikult leevendades valu ning vältides nälga ja janu. Utilitaristlik
eetik esitab siinkohal küsimuse: kui peetakse õigeks lootosetult haigete laste
surralaskmist, miks siis arvatakse valeks nende valutu ja kiire surmamine?
Õige on utilitaristlik argument, et passiivse ja aktiivse eutanaasia vahel pole
teatud erakorralisis olukorris mingit moraalset vahet. Seda argumenti ei saa
"inimelu pühaduse" traditsionaaleetikaga kokku sobitada. Sellega seoses
tekkinud "tegutsemise või tegemata jätmise õpetuse" probleemid viivad
meid paraku moraali libeteele. Siin pole enam vahet, kas tehakse midagi,
millel on mingisugune konsekvents, või jäetakse midagi tegemata, millel on
just seesama tagajärg. Ainult et teost hoiduda on kergem. See ongi põhjus,
miks varased eetikakoodeksid olid eitusliku sõnastusega. Alles
annaabi.ee 
