Klassikalised, neoklassikalised ja kaasaegsed juhtimisteooria
olukorraga arvestamist juhtimisotsuste tegemisel. Esmane on ühendada olemasolev, mitte luua midagi
uut. See koolkond on paindlikum eeldades, et on olemas palju erinevaid viise hästi tööd teha. Parima
tegutsemissuuna määrab keskkond. Rõhutatakse, et juht ei tohiks järgida kindlaid reegleid vaid
peaks igas konkreetses olukorras põhjalikult analüüsima välis-ja sisemõjutusi. Kõige varasemaid
olukorralise orientatsiooniga töid võib leida juba vahetult peale Teist Maailmasõda, kuid olukorraliste
teooriate alguseks loetakse 1960. aastaid. Olukorra teooriates väideti, et ei ole olemas universaalseid
isiksuseomadusi ja käitumisviise erinevate olukordade tõhusaks juhtimiseks, samuti pole olemas
igasse olukorda sobivat juhtimisstiili. Neid tuleb kohandada vastavalt olukorrale. Näiteks võib
olukorrast lähtuvalt üks kord kasutada aristokraatliku stiili, teine kord demokraatlikku stiili. Sobivaid