A.dumas Kolm musketäri terve raamat
kui mitte naise, siis vähemalt enda pärast.»
Mileedi võpatas kogu kehast. Feltoni sõnad tarretasid vere ta soontes.
«Niisiis ei ole sind, kivist südant, veel suutnud võrgutada need kaunid, osavalt laiali
laotatud juuksed, valge nahk ja rauge pilk,» lausus lord Winter naerdes.
«Ei, milord,» vastas külmavereline noormees, «uskuge mind, minu hukutamiseks on
vaja palju enam kui naise likke manöövreid ja koketeerimist.»
«Sel juhul, mu vahva leitnant, jätkem mileedi olsim uusi teid ja mingem õhtust
sööma. Võid olla rahulik, ta on suurepärane fantaasia, ja komöödia teine vaatus ei lase
ennast kaua oodata.»
Nende sõnadega võttis lord Winter Feltoni käe alt kinni ja tõmbas ta naerdes kaasa.
«Oh, küll ma juba leian vahendi, millega sind murda, pomises mileedi läbi
hammaste. «Ole rahulik, vilets
540
äpardunud munk, vaene ärganud soldat, kes sa oma mundri oled teinud
mungakuuest.»