Eesti lammas
Lambaliha
Esimesed kirjalikud andmed Eestimaal aretatavatest lammastest pärinevad 1794.
aastast, mil W. Friebe kirjutas Eesti ja Liivimaa statistilises ja ökonoomilises
aastaraamatus, et Baltimaades peeti ebaühtliku, jämeda villaga, väikesekasvulisi,
kitsa rinna, kõrgete peente jalgade ja lühikese olmnurkse sabaga lambaid, kelle
jäärad olid sarvedega, lambad olid enamasti mustad või hallid.
Need olid eesti maalambad, keda võib pidada põhjalühisabalammasteks ja kes olid
põhiliseks lähtematerjaliks eesti tumedapealise ja eesti valgepealise lambatõu
kujundamisele.19. sajandi alguses oli meriinovill väga hinnaline kaup ning mõisnikud
hakkasid importima meriino peenvillalambaid. 1840 oli Eestis ja
Liivimaal 208 820 peenvillalammast ning peenvilla ja maalamba ristandit. Kuna
annaabi.ee 
