Johanna Ross kirjandusteadlase ja kriitikuna
Kriitiku ameti kõrvalt on ta märganud mõnda puudust eesti kirjanduse kõrval. Näiteks
Johanna Ross ütles: ,,Mu hing ihkab enamasti head tihedat kirjeldust. See kõlab ehk natuke
nagu klassikaline nutt, hala ja suure eesti romaani ihalemine, aga hea tihe kirjeldus võiks
vabalt esineda ka lühiromaanis või novellistikas". (Ross J. Värske Rõhk, 2016 sügis, lk 60).
Lisaks kirjandusteadlase ja kriitiku elule tegeleb ta teadustööga, mis keskendub
olmeromaanile ja nõukogudeaegsete eesti naisautorite sõjaromaanidele. Olmeromaanid on
romaanid, mis näitlikustavad hilisnõukogude aja mitmepalgelisust või kihilisust, mida on
tagantjärele keerulisem mõista. (Värske Rõhk, 2016 sügis, lk 61). Sõjaromaan on aga
ähmane määratlus, sest otseselt sõjategevusest räägivad neist vähesed ja ainult mõnes
teoses on peategelasele antud n-ö lahinguülesanne. (Värske Rõhk, 2016 sügis, lk 62). Oma