Eesti teatri ajaloo kevadsemestri eksamiküsimuste vastused
olustikurealistlikust teatrist.
Olmerealism muutus populaarseks 50nendate II poolel, 60nendatel. Seda iseloomustas stiililine
järjepidavus, staatilisus, olustikulisus, täpsus, pisiasjadel lasus suur osatähtsus, näitleja mängus
taotleti lihtsust, edasi kanti elutarkus ja mõõdukus.
Teatrilavastus lähtus tekstist, stiil tulenes kirjandusliku teksti stiilist. Populaarsed olid nii Eesti kui
ka nõukogude repertuaar. Publiku hulgas oli populaarne Eesti klassika, seda lavastati
olmerealistlikus võtmes. Lavakujundus ja kostüümid: visuaalne keskkond ja illusionism, detailsus,
ajalooline ja olustikuline tõepärasus. Näitlejatööd iseloomustas lihtsus ja loomulikkus, läbielamise
eelistamine ekspressioonile.
Ruum ei iseloomustanud inimesi, ruum pandi psühholoogilisse tähendusse seda ei kasutatud.
Lavakujundid olid ruumilises mõttes passiivsed. Nii näitlejad kui ka kriitikud jälgisid seda, kas
näitleja siseelu on õige.
Suur diskussioon Stanislavski üle
annaabi.ee 
