EESTI RAHVAKULTUURI ARENG JA MÕJUTUSED AASTATEL 1954- 1990
Tegelikult kulges
kalendritsükkel kahes ringis- avalikus ja privaatses. Avalikud tseremooniad tehti kaasa,
oma ja traditsioonilist püüti aga toimetada varjatult pereringis. Tähitis nõukoguliku
elulaadi levitaja oli kool, mille abil püüti kujundada reziimile kuulekaid kodanikke
(Viires 1998).
Ajavahemikku 1970. aastatest 1980. aastate keskpaigani ehk nn
stagnatsiooniaega iseloomustas senisest aktiivsem venestamine ja tsentraliseerimine
ning olmepingete süvenemine. Maal ühendati väikesi kolhoose suuremateks, paljud
külad jäid ääremaale ning hääbusid. Seda hoogustas ka väikeste maakoolide,
raamatukogude ja kultuurimajade sulgemine. Paljud linlased lõid tugeva emotsionaalse
sideme oma maakoduga, senisest rohkem hakati argikeskkonnas väärtustama ajaloo-,
kunsti- ja looduspärandit, elustus rahvusromantika. Väga populaarseks muutus
pärimuskultuuriga tegelemine, eriti koorilaul ja rahvatants, samuti hakati taas hindama
käsitööd