põlluharimiseks tarvis metsi langetada ja maad kuivatada. Pikka aega oli väga levinud alepõllundus. Põlluharimine kujunes järk-järgult ja muutus nii Mehhikos kui ka Yucatanis peamiseks elatusallikaks. Peamise elatusallikana kasvatati maisi, millest sai varakult Kesk- Ameerika elanike põhitoit. Tsivilisatsiooni algus II aastatuhandeks eKr oli ulatuslikul alal Mehhikost Yucatanini kujunenud hulgaliselt põlluharijate asulaid. Need linnad olid väikesed ja kuulusid olmeekidele. Tegemist oli valitsejate ja preestrite residentside ning nende ümber koondunud käsitööliste asulatega. Seega olid linnad ennekõike poliitilised ja usulised keskused. Põlluharijad, kes moodustasid olmeekide elanikkonna enamuse, elasid ümberkaudsetes külades. Eriti kuulsaks on olmeegid saanud monumentaalsete inimpäid kujutavate kiviskulptuuridega. Kirja olmeegid arvatavasti ei tundnud. Tõenäoliselt põhjustasid olmeegi kultuuri levikut eelkõige kaubanduslikku laadi sidemed
aasta paiku e.m.a. Mitmeti meenutasid nad Vana Maailma sumereid - nemad leiutasid Uue Maailma jaoks kirja, kalendri, lõid hästiorganiseeritud riigi ja ehitasid esimesed linnad. Leiutamata jäi ainult ratas. Nad kaevasid allmaakanaleid ja tiike, rajasid terrassehitusi. Tegelesid põhiliselt alepõllundus ja kalastusega. Olmeegid olid eelkõige nefriidiga kaubitsejad. Nefriit oli olmeekidele sama, mis vallutajatele kuld. Olmeegi hiigelpea Olmeegi mask Olmeegi kuju Olmeekide kultuurist on siiski suhteliselt vähe teada. Ajahammas on nende linnadest paljugi hävitanud ja õnnetuseks ei suudeta siiani lugeda olmeekide hieroglüüfkirja. Nende silmatorkavaimad mälestised on 2-3 meetri kõrgused ja 15-30 t rasked, kõvast basaldist välja raiutud monoliitsed inimpead. Kummalisel kombel on need pigem
annaabi.ee 
