Tõde ja Õigus II Terve tekst
Mõelda, et on kuski vaikne ja rahulik inimene, kes kõnnib mööda tuba,
pabeross suitsevalt või kustunult suus, ja et seesama inimene läheks äkki heast-paremast
mõne Jürka vastu, kes harjutanud kogu eluaeg oma lihaseid veekandmise ja puulõhkumisega
-- ei, ei, seda ei võinud Indrek üldse muidu mõelda, kui pidi oletama armastust, suurt
armastust. Ja talle tundus äkki, nagu oleks Ollino ka teda pisut armastanud, kui ta käis mõned
päevad sinise silmaga ringi. Nõnda hakkas Indrek Ollinotki pisut armastama. Aastate kaupa
polnud seda teinud, aga nüüd hakkas ja ta ei võinud sinna midagi parata.
Ollino armust sinine silm polnud veel üsna ära paranenud, kui tal tuli pidada juba uut võitlust, ja
jällegi armastuse pärast, mis polnud seekord rikkunud niipalju Mauruse maja korda, kui
hävitanud integraale ja differentsiaale. Algas kõik üsna lihtsalt ja harilikult, nii et ükski polnud
millekski ette valmistatud. Nagu varemaltki tuli härra Molotov oma tundide eest raha nõudma