Jakob Kõrv
lõigud erinevatel päevadel kirjutanud on ning eesti kirjapildi grammatika
tolleaegne vähene raamistatus ja reeglistatus ei andnud pidepunkte, mille
toel eelnevalt kirjutatut mäletada. Sellegipoolest on üle mõistuse veider
näha taolist anarhiat sõnakasutuses.
Loomulikult on vanemate tekstide puhul silmatorkav ka võõrsõnade
kirjapilt, nagu ka veel 20. sajandi alguse tekstides, ilmnevad needki
ebakindlal ja eesti keele kõlale ja (praegusele) grammatikale mitte
vastavas vormis, nt olivipuud, advokat, prohvessor, politika (aga kõne all
olevas teoses ka: "poliitika").
Siinkirjutaja üks lemmikuid on kirjapilt: sõnad mul, sul, tal on vanas
kirjakeeles mull, sull, tall. Huvitav, millal võetigi vastu keeleseadus, mis
kirjakeeles talle ja tema, mulli ja minu, eristas.
Võrreldes tänapäevasega on 19. sajandi tekst siiram, ausam, puhtam,
naiivsem ja lapselikum. Enamus praegusaegseid eestlasi kõneleb
kirjakeelt (ja samas - interneti kasutusest tulenevalt on jällegi märgatav