sisaldus ja vee turbulentsus on samuti tähtsad. Mõned nendest teguritest, näiteks oligotroofsus ja happesus on täiesti vastavuses olevad tingimused, kuid näiteks krüsofüüdid, mida leidub tavaliselt oligotroofsetes järvedes, suudavad elada ka happelises keskkonnas. Rohevetikate, sinivetikate ja vähem levinud krüsofüütide lai morfoloogia spekter on paralleelselt seotud ökoloogiliste eelistustege. Väikesed üherakulised rühmad on tavaliselt iseloomulikud oligotroofsetele veekogudele, kuid samas suured koloonialised vormid domineerivad eutroofsetes järvedes. Väikeste üherakuliste vetikate võime eksisteerida ja konkureerida suurte koloonialiste vormidega madalal toiteainete sisaldusel on seotud nende suurema pinna ruumalaga ning nad on võimelised rohkem toiteained omastama. Planktoniliste ränivetikate peamiseks vajaduseks veekogus on turbulentsus ja kõrge räni sisaldus. Kuigi see rühm ei näita ühtegi eelistust toiteainete vahekorrale, on üksikud
kasvukeskkonda, mis sobiks heaegselt paljudele bakteritele vi arhedele; raske on eraldada pindadele kinnitunud vi biokilest mikroorganisme; suur osa teadaolevast informatsioonist bakterite kohta phineb puhaskultuurides saadud tulemustel, mis ei pruugi kehtida looduslikus keskkonnas. Suur osa (95-99%) vees ja mullas elavatest bakteritest on mittekultiveeritavad (nonculturable) bakterid. Need on bakterid, kes on eeldatavasti funktsionaalsed, vga aeglase metabolismiga ja kohanenud oligotroofsetele (vga madal toitainete kontsentratsioon) tingimustele, mida ei ole siiani vimalik laboris jljendada. Selleks, et uurida ja kirjeldada mikroorganismide (bakterite, arhede ja seente) mitmekesisust keskkonnas, on kasutusele vetud molekulaarsed meetodid, mille puhul ei ole vaja organismi eelnevalt isoleerida puhaskultuuri. Siin on probleemiks see, et need molekulaarsed meetodid tuginevad hsti kirjeldatud ja lbiuuritud organismidel, keda kasvatakse puhaskutuuris.
annaabi.ee 
