100 km pikkuseid jõgesid on 9/10, neist pikim on Võhandu jõgi (162 km), millele järgnevad Pärnu jõgi (144 km), Põltsamaa jõgi (135 km), Pedja jõgi (122 km), Keila jõgi (115 km) jne. Üle 1000 km2 valgalaga jõgesid on eestis 15. Suurim on Narva jõe valgala (56 200 km²), millele järgneb Emajõgi. Eesti jõgede liigitus Troofsuse ja orgaaniliste ühendite sisalduse alusel jaotatakse Eesti jõed Arvi Järvekülje järgi 8 hüdrobioloogilisse tüüpi: oligohumoossed-oligotroofsed jõed, polühumoossed-oligotroofsed, oligohumoossed-mesotroofsed, polühumoossed-mesotroofsed, oligohumoossed-eutroofsed, polühumoossed-eutroofsed, oligohumoossed-hüpertroofsed, polühumoossed-hüpertroofsed. Veerikkad jõed Veerikkaid jõgesid on Eestis vähe. Ainult 13 jõel on aasta keskmine veehulk üle 10 m3/s. Veerohkuselt on esikohal Narva jõgi. Eesti jõgede äravoolust voolab 23% Soome
jääjärvest kulges esialgu Väikese Emajõe kaudu lõunasse, hiljem Emajõe ja Viljandi oru kaudu läände. Eesti jõed toituvad põhja-, vihma- ja lumesulamisveest, iga toiteallikas annab ligikaudu 1/3 aastasest äravoolust. Põuasel suvel ja pikal ning külmal talvel toituvad jõed pikemat aega ainult põhjaveest. Vee toitelisustaseme ja orgaaniliste ainete (peamiselt humiinainete) sisalduse alusel jaotatakse Eesti jõed 8 hüdrobioloogilisse tüüpi (tüpoloogia autor Arvi Järvekülg): oligohumoossed-oligotroofsed (vähetoitelised orgaanilise aine vaesed jõed; 4% jõgedest), polühumoossed-oligotroofsed (vähetoitelised orgaanilise aine küllased; 1%), oligohumoossed-mesotroofsed (kesktoitelised orgaanilise aine vaesed; 37%), polühumoossed-mesotroofsed (kesktoitelised orgaanilise aine küllased; 13%), oligohumoossed-eutroofsed (rohketoitelised orgaanilise aine vaesed; 19%), polühumoossed-eutroofsed (rohketoitelised orgaanilise aine küllased; 13%),
annaabi.ee 
