JOHNATAN LIVINGSTONE MERIKAJAKAS
Kui Jonathan Livingston kaldal parvega ühines, oli sügav südaöö. Iivelduseni väsinud, ei saanud ta siiski
heastmeelest veel hoogsat sõlme tegemata jätta, pluss paar kerget ületiivakiirkeerist lausa maandumisel.
Ta kujutles, et kui üldsus kuuleb LÄBIMURDEST, levib sõnum vaimustuskriiskeis luitelt luitele. Kui palju
enam oli elu nüüd väärt elamist, lendamist!
Mere kojameeste üksluise rähklemise asemel, ikka mõrrast maani, maast mõrrani, tekkis järsku
olesklusele sisu. Teadmine, et meie võimuses on ennast tiibupidi lahti rebida nõmedusest, tõestas, et iga
tavalinegi rappekajakas suudaks leida endas taipliku ja taidurliku olendi. Me avastaksime selle kaudu
vabaduse! Me Õpiksime tõeliselt len-dama!
Aastad tulevikku huugasid ja hõõgusid nii lubavalt. Kui ta maandus, oli parv kogunenud
ÜLDKOOSOLEKUKS; ilmselt oldi nokkapidi koos juba mõnda aega. Tegelikult oodati teda.
"Jonathan Livingston Merikajakas, astu keskele
annaabi.ee 
