kes ei suutnud taluda tema geniaalsust ning vabadusejanu. Ka mina oleksin teinud nii, nagu Mozart tegigi, ja lasknud oma isal alates kolmandast eluaastast oma musikaalsust arendada.Võibolla oleks see mulle olnud vastumeelne, aga tulevikus tuleks see mulle väga kasuks ja ma oleksin talle kindlasti hiljem tänulik. Mozarti asemel oleks ma isal lasknud varakult juba ka noodikirja selgeks õpetada, sest ka see on tähtis. Kui mina oleksin Mozart, oleskin ma lapsepõlves tegelenud muusikaga oma lõbuks ja võibolla teinud ka mõne väikese kontserti, kui selline anne juba mulle antud oleks. See oleks aga ainult vähese kuulsuse ja tasu teenimine. Kindlasti oleksin ma Mozarti asemel jätnud ruumi ka lapsepõlvele ja täiskasvanu eas hakkanud alles oma loominguga raha teenima. Nii ei oleks ma hiljem olnud nii kurnatud ja eluvaim oleks olnud suurem. Teisel juhul oleksin ma teeninud nooreseas oma suure
aasta tagasi oli mul ,,kiiks" viltu pandud asjadega, sest mind tohutult häiris see, kui asjad olid kuidagi valesti paigutatud või viltu pandud ja ma vist kuni tänase päevani vahest ka kuskil poes sätin mõne asja korda, sest asi peab korrektne väljanägema. Mind natuke hämmastas olukord, kus Danieli isa muutis igapäevast teekonda lasteaeda ning kuidas see siis muutis ta pahuraks, sest minu arust on uskumatu, et lapsed sellist asja tunnevad. Oleskin võibolla natuke rohkem tahtnud lugeda Danieli ja Anne suhetest, kes siis oli tema selline esimene lapsepõlve sõber ja kelle vastu ta suurt huvi tundis. Ühest küljest on arusaadav, et ta ei osanud hinnata seda sõprust nii nagu ta hindaks mingeid algarve või teisi numbreid ja üsna suur asi oli ka see, et ta üldse temast kirjutas ja et Anne mittenägemine tekitas temas kurvatunde. Kindlasti üks suur asi, mille tahaksin välja tuua on Danieli ,,esimene sümpaatia"
annaabi.ee 
