hoiab. Elujooksul saavad nad omavahel nii kalliks , et andestada üksteisele on kerge. Kaaslane on kallimale saatuseks , aidates ning toetades teineteist terve kordaläinud elu. Saatus viitab üleüldiselt mingile teatud hulgale sündmustele, mida usutakse, et need on ette määratud. Saatust võib ka kirjeldada kui ettemääratud tulevik, kas siis seda ühele indiviidile või siis hoopis paljudele inimestele korraga, ja seda olenevata situatsioonist, ajast ja kohast. Saatust võib näha ka kui vältimatu ja muutmatuna, kuid seda on jällegi võimalik suunata, kui indiviidid valivad erinevaid eluteid. Selleks ,et saatuse suunda mitte muuta jäävad kaaslased kokku. Nende elu oleks justkui üks. Inimene võib olla teisele saatuseks , kui armastatu heidab hinge , võib kaaslase süda murduda. Ta elult kaob mõte ning ta ei suuda muust mõelda kui oma lahkunust
Arusaamine selle tegilikkusest ei tulnud aga kohe. Umbes 625-547 e. Kr. tegi Thales otsustava sammu. Ta nimelt asendas maa, taeva ja mere inimeste sarnasteks valitsejateks. Kuid tema maailm jäi aga ruumiliselt piiratuks. Lame maa ujus kettakujulisel pinnal, mida kattis taevakuppel ning mille sees olid tähed, päike ja kuu. Inimesed pidasid kaua maad ketta kujuliseks ja alles nüüd 2000 aastat tagasi hakkasid kreeka õpetlased selles kahtlema. Nad panid tähele et olenevata omavahelisest asendist jätab Maa kuuvarjutuse korral Kuule alati kumera varjutuse. See tähendas seda aga et ükskõik millisest asendist saab asi jätta kerakujulise varju ainult sellel juhul kui ta ise on kera kujuline. Kuid tänapäeval teatakse et Maa pole täpselt kera kujuline. Ekvaatori kohalt on natuke kummis ja poolustelt lamedam. Põhjus tuleb Maa pöörlemisest , mis tõukab eelkõige ekvaatoripirkonda väljapoole. Kuidas aga tekkis universium, kus Maa paikneb, millel me elame? 1
annaabi.ee 
