Eestis nt taara- ja maausk). Loodususundi mõiste ei ole range ning selles esineb ka esivanematekultust. Samuti seotakse loodususundeid tihti rahvakalendriga. Muinaseestlaste usund oligi just eelkõige loodususund. See tähendab, et uskumuste, rituaalide ja kommete sisuks oli inimese ja looduse vahekorra tagamine. Nemad ise seda usuks ei pidanud, rohkem mõtte- ja eluviisiks. Maailmas leidus eri paigus, eri esemeis ja eri olendeis erineval määral maagilist väge, mida oskaja inimene võis käsutada nii millegi või kellegi kasuks kui kahjuks. Ühtlasi käsitleti loodust ja looduslikke objekte hingestatuma ehk elusolenditena. Põllumehele muidu vaenulik mets usundis vaenuliku jõuna ei kajastu. Samas polnud ta ka heatahtlik, vaid neutraalne - metsa seaduste täitja võis oodata head vastuvõttu, mittetäitja aga eksitamist või hullematki. Loodusjõudude abi oli vaja vilja- ja karjakasvatuses
BUDISMIS olemasolev maailm, mis on kaduv, muutuv ja kannatav, inimese isiklikku ja muutumatut Mina ei eksisteeri, inimese karma, tunded ja mõtted muutuvad pidevalt, ümber sünnib surmaeelne teadvuseseisund. 13. Brahman-HINDUISMIS absoluut, kõikeläbiv olemus, kõiksus, avaldub kõiges, inimesel on võimalik sellega ühineda. 14. Atman-HINDUISMIS Brahmani avaldumine isiksuses, Kõrgeim mina, kõigis olendeis üks ja sama Kõrgeim isiksus, kes on loonud selle maailma koos kõigi olenditega. 15. Veeda-HINDUISMIS vanim India usuline kirjandus sanskriti keeles, hinduismi järgijate pühade tekstide kogumikud, sisaldavad loitse, hümne, palveid. 16. Nirvaana-BUDISMIS vabanemine, lunastus, inimese mina lakkab täielikult, nirvaanani on võimalik jõuda ainult iseenda jõul, Jumal ei ole vajalik, nirvaanasse jõudmine on ainult munkadel võimalik. 17
annaabi.ee 
