Platoni õpetus olevast.
maailmas, ei suutnud tema intellektuaalset uudishimu pikemas perspektiivis siiski
rahuldada. Need võisid parimal juhul vastata vaid küsimusele, miks on asjad nii,
nagu nad on, mitte aga küsimusele, milline on parim viis asjadel olla. Seetõttu olevat
ta viimaks püüdnud leida pääseteed põhimõtteliselt teistsuguses maailma-käsituses,
mida ta nimetab kujundlikult “teiseks paadisõiduks” (99d) ja mis seisnes toetumises
logos`ele (99e), st. meelelisest kogemusest sõltumatule olemustunnetusele.
Too Platoni “teine paadisõit” rajab aluse euroopaliku filosoofilise mõtlemise pikale
traditsioonile. Kui esimeses loengus sai filosoofiat defineeritud ühtsest algest
lähtuva teoreetilise maailmamõistmisena, siis Platon rajab siin arusaama filosoofiast
kui maailmamõistmisest, mis käsitab oleva tervikut üksnes puhtas mõtlemises
tabatavatest olemusprintsiipidest lähtudes. Niisugune filosoofia-mõistmine saab
hiljem nimetuseks metafüüsika.
Ideede valdkond