Platoni õpetus hingest ja voorustest.
Näiteks, kui keegi sooritab sõjas kangelasteo, siis võiks tavalistele arusaamadele
toetudes nimetada niisugust inimest vapraks. Oletame aga, et selline inimene kohtab sõjaretkelt
tagasi tulles Sokratest, kes palub tal vastata küsimusele “Mis on vaprus?”. On täiesti võimalik, et
antud inimene ei suuda anda temalt oodatavat vapruse olemusdefinitsiooni. Eespool arendatud
Platoni arusaama loogika kohaselt ei saaks see inimene siis ka vapper olla – kui vaprus ikka
tõepoolest eeldaks olemusteadmist vapruse kohta. Nagu siit nähtub, käivad ka Platoni õpetuses,
nagu Sokratese juureski, eetilise intellektualismiga kaasas tavaarusaamade jaoks paradoksaalsed
järeldused.
Antud õpetuse lahknevust tavapärasest vapruse mõistmisest saab aga ehk mahendada Platoni
mõiste “õige arvamus” abil: tavaarusaamade kohaselt vapper käitumine põhineks siis õigele
arvamusele vapruse kohta ja selline käitumine on kindlasti eelistatavam ekslikele arvamustele
toetuva käitumisega võrreldes