Platoni õpetus teadmisest ja mõtlemisest.
Idee
kohalolu meeltega tajutavates asjades ilmneb kõige eredamalt viimaste ilus, mis saab ühtlasi olla
ka tõukeks “meenutamaks” enda päritolu. Selleks ei ole aga vaja mitte kõiki liiki moodustavaid
asju ükshaaval vaadelda – nagu öeldud oleks see enamasti võimatu – vaid piisab mõnest üksikust
vaatlusest, mis võib osutuda impulsiks järgnevale mõistustunnetusele antud nähtuse täiusliku
olemuskuju kohta.
Kui selle tulemusena on vastav idee “meenutatud”, siis näeb inimene ka meeltega tajutavat
maailma järgnevalt antud idee perspektiivist, nö. idee valguses. Mis sellest muutub? Seni kuni
inimene maailma üksnes silmitseb, on ta võimeline märkama pelgalt üksikuid üksteisest
lahusseisvaid nähtusi koos nende omaduste lõputu mitmekesisusega, suutmata selles eristada
olemuslikku juhuslikust. Maailma “nägemine” idee valguses võimaldabki selle tähelepanemist,