JOHN MCLEOD „NÕUSTAMISOSKUS“
teatud tüüpi suhtesse astuma(McLeod, 2007;27).
Tõsi ta on, mitte kedagi ei saa vägisi nõustada ka kõige parema tahtmise juures. Inimene kes vajab
nõustamist, peab selleks ise esitama nii öelda kutse nõustajale ja vabatahtlikult tema poole abi
saamiseks pöörduma.
Nõustaja peab igal juhul olema väga usaldusväärne inimene ja järgmine väga rangelt
konfidentsiaalsust, see mida ta kliendilt kuuleb, peab jääma ainult tema kõrvadele ja ei tohi kuskile
edasi liikuda.
Oma olemusekt on nõustamine vestlus, mille käigus vaikinud hääled saavad sõnaõiguse,
jutuajamine selleks, et öelda mida on vaja öelda. See on vestlus, mille abil inimene saab oma
murede ja probleemide ratta keerelevast seesmisesr monoloogist kaugemale nikuma hakata või
eemalduda emotsionaalsetest keerdsõlmedest(McLeod, 2007;29). Üldjuhul need inimesed kes
soovivad abi ja pöörduvad nõustaja poole on liiga kaua suurt murekoormat kandnud ja üldjuhul on