20. sajandi I pool
ja muusikalisi sümboleid.
Futuristlik tekst on fragmentaarne, keeruline, võõristust tekitav. Teksti hakitud struktuur ja võõrus saavutati,
kasutades seni harva rakendust leidnud võtteid, nagu montaaz, kollaaz, pastiss.
Kirjanduses tuleb hävitada ,,mina", mis väljendab raamatukogudest ja muuseumidest rikutud ning loiuks
muutunud igava inimese loogikat ja psühholoogiat.
Vene futuristid lõid uue poeetilise keele zaùmi, mis uue sotsiaalse dialektina pidi vastama uutele
olemisvormidele ja väljendama kaasaegset elutunnetust. Zaùmi keel tulenes lastelt ja tänavalt.
Luules tuli vabaneda kõikidest piirangutest, et saavutada uus visioon: dünaamiline, mitmetasandiline ja
mitmevärviline tähendus. Luulet iseloomustavad käsklaused, hüüatused, väljajättelisus, argoo ja kõnekeele
kasutus, konsonantide kuhjamine. Sageli rajati luuletusi kõlaefektidele või sama sõna tuletistele.