Eksistentsialism
sattunud põhjus. Tulemus on suur ja ilus, aga tükkideks lõhkumine on meeletult keeruline.
Paar päeva hiljem kui suri minu vanaema mõistsin, et olen elanud ruutiinset elu, ilma et ma
oleks olnud " ärkvel". Me elame rutiini, mis on süsteem, mida vajame, et tunda turvalisust. Me
oleme kui väikse lapsed, kes ei saa läbi ilma emata. Tunded ja armastus on asjad milleta me ei
saa üle ega ümber. Meid ei rahulda elu, mis on meis ja meie enda olemistes, tahame eldada
näilikku elu teiste mõtetes, ja selle nimel pingutame end, et avaldada muljet. Näeme koguaeg
vaeva, et kaunistada ja kinnitada oma näilikku olemist, ning jätame tegeliku hooletusse. Loome
maailmapildi ja reeglid niivõrd üldised ja suured, et see kindlasti ühtiks teiste omadega. Samas
on ka vastupidi. Mul on palju sõpru, aga enamustega ma ei suhtle. Mul on palju tuttavaid, kugi
mitte ühtki ma ei tunne. Me kogume kvaliteedi asemel kvantiteeti ja vääname oma raame