Arvo valton
järjekindlaks vägivalla vastu võitlejaks. Tema protest dogmatismi, ametkondlikkuse,
bürokraatia, kõige inimvääritu suhtes avaldus juba 60. aastatel, tuues kaasa
valitsusringkondade poliitilisi ja ideoloogilisi süüdistusi.
Valtoni varasemas novellistikas (kogud ,,Veider soov", 1963 ja ,,Rataste vahel"
1966) on olulisel kohal inimese soovide ja unistuste maailm. Autor jälgib inimesi ja
argielu läbi huumori, nukruse ja maailmavalu. Olemisprobleemide kujutajana saab
Valton juba neil aastail proosa uuendajaks.
Murrang Valtoni loomingus ja üldse eesti novellistikas toimus 60.aastate keskel,
mil ta avaldas hiljem kogumikesse ,,Kaheksa jaapanlannat"(1968) ja ,,Luikede soo.
Karussell"(1968) koondatud novelle. Inimeksistentsi mõtestamiseks võttis Valton nüüd
appi groteski ja mudelsituatsioonid, leebet huumorit hakkas asendama satiir. Selleks et
uurida inimeste psüühikat ning käitumist juhtivaid tegureid, asetab Valton tegelased
annaabi.ee 
