Platoni õpetus olevast.
selgelt esile olemuste valdkonna immateriaalsuse. Lisaks muidugi see erinevus, et
olev ise oli Parmenidese käsituses rangelt ühtne, Platon seevastu kõneleb ideede
paljususest.) Teiselt poolt omab “nähtav maailm”, nii nagu Platon seda oma
õpetuses käsitab, lähedast staatust Parmenidese kirjeldatud arvamuspärasele,
näivale maailmale. Siiski ei ole “nähtav maailma” Platoni jaoks mitte olematu. Platon
asendab Parmenidese alternatiivi – üks ühtne olemine ja olematus –
olemisgradatsiooniga, õpetusega oleva astmetest.
Kuid see varasemale traditsioonile toetudes väljakujundatud õpetus pidi andma lahendusi
aktuaalsetele probleemidele. Selles mõttes oleks õpetlik järele mõtelda, milliseid võimalusi
avab too “kahe-maailma-õpetus” selleks, et interpreteerida niisugust Platonit sügavalt
puudutanud sündmust, nagu seda oli Sokratese surmamõistmine oma kaaskodanike poolt.
Äsjakirjeldatud õpetusest võib tuletada järelduse, et antud kohtunike kogu, kelle arusaamad
annaabi.ee 
